Loomastik

Ungaris elavad muuhulgas hirved, rebased, jänesed ja oravad. Leidub ka metssigu, hunte, šaakaleid, ilveseid ja kopraid.

Balatoni järve ääres on mitmesuguseid linde. toonekured on tavalised.

Jõgedes ja järvedes on karpkala, haugi, ahvenat ja teisi kalu.

Pere ja ühiskond

Maahõivamisaegsete ungarlaste enamik – lihtrahvas – koosnes põlluharijatest ja karjakasvatajatest. Eraldi seisuse moodustasid sõjamehed ja hõimujuhtide saatjaskond. Ühiskonna kõige väiksem üksus oli (väike)perekond. Keskkihis oli säilinud kolme-nelja sugupõlve hõlmav nn suurpere. 5–20 veresugulasest koosnevad suurpered moodustas sugukonna, mitu ühinenud sugukonda aga hõimu.          

Kuningas Istváni valitsemisajal jagunes ühiskond väga paljudeks kihtideks. Kõrgeimaks seisuseks olid endised hõimupealikud ja ülikud. Järgmise seisuse moodustasid kirikuvaimulikud ja kuninga teenistuses olevad rüütlid. Kuninga valduste rahvas, kiriku- ja ilmalike valduste elanikud võisid olla vabad kodanikud või orjad.

István I ja tema järeltulijate valitsemist iseloomustas etniline tolerants. Ungarisse tuli kõige erinevamaid rahvaid, kes asusid elama riigi veel vabadesse osadesse. Aastatuhande vahetusele järgnevatel aastasadadel leidsid siin uue kodu saksid, itaallased, valloonid, mitmed slaavi rahvad, samuti rahvasterändamise järellainetusena saabunud petšeneegid, polovetsid (kõptšakid, kumaanid) ja alaanid. Nii on Ungari läbi ajaloo olnud paljurahvuseline maa.

Peale I maailmasõda toimunud territoriaalsed muutused tegid Ungari etniliselt ühtlasemaks, tänapäeval on 90% elanikest rahvuselt ungarlased ja räägib emakeelena ungari keelt. Ungaris elab 9 981 334 inimest (juuli 2006), rahvastiku tihedus on 109 inimest ruutkilomeetri kohta, elanike keskmine vanus 38,7 aastat. Ungari vähemusrahvused on mustlased, sakslased, slovakid, horvaadid. Ligi 3,5 miljonit ungarlast elab vähemusrahvusena naaberriikides.

 

Riigi ametlik nimetus on Ungari Vabariik (Magyar Köztársaság), riigikeeleks ungari keel. Rahvuspühad on 15. märts (1848.–49. a revolutsiooni alguspäev), 20. august (Püha Istváni päev), 23. oktoober (1956. a revolutsiooni alguspäev, 1989. a Ungari Vabariigi väljakuulutamine). Rahaühik forint (1 kroon = 16,5 HUF).

Ungari on halduslikult jaotatud pealinnaks, 19 komitaadiks (megye) ja 24 komitaadi õigustega linnaks. Ungari pealinn ja ühtlasi suurim linn on Budapest, mis asub Doonau keskjooksul jõe mõlemal kaldal. Budapest moodustati 1873. al Buda, Pesti ja Óbuda linna liitmise teel. 1,695 miljoni elanikuga (2005) on Budapest Euroopa Liidu suuruselt seitsmes linn. Budapestis elab peaaegu iga viies ungarlane. Linna Buda pool tõuseb mägedesse, Pesti pool laiub aga tasandikul. Teised suuremad linnad on Debrecen, Miskolc, Szeged, Pécs ja Győr.

Ungaris kehtib 1949. a konstitutsioon hilisemate lisatud muudatustega. 23. oktoobril 1989 väljakuulutatud muudetud konstitutsiooni järgi on Ungari riigivormilt parlamentaarne vabariik.

UNESCO kultuuripärandi nimekirjas olevad objektid

Budapesti Doonau-äärne panoraam ja Buda lossikvartal; Buda-poolne kallas Petőfi sillast üle Gellérti mäe ja Tabani kuni Lossimäeni ja Vízivárosi linnaosani; Pesti-poolne kallas Margiti sillast kuni Petőfi sillani koos Parlamendihoonega (1987)

Hollókő küla oma 55 iseloomuliku majaga Cserháti mägede vahel (1987)

Aggteleki tilkekivi koobastik ühiselt Slovakkiaga (1995)

Pannonhalma benediktiini klooster ja kirik, Millenniumi mälestusmärk, Kalvaaria ja Jumalaema kabel (1996)

Hortobágy’i rahvuspark, Euroopa üks suurimaid kaitse all olevaid pustasid (steppe), hõlmates ka Hortobágy’i Üheksa augu silda, Hortobágy’i kõrtsi ja karjuste muuseumi (1999)

Pécsi varakristlike mälestiste kogum: matusesaal, maalitud hauakambrid (2000)

Fertő järv ja selle ümbrus – Euroopa suurim soolajärv (2001)

Andrássy út – tänav Budapestis (2002)

Tokaj-hegyalja veinipiirkond (2002)

Rõivad

Talupoegade esemeline maailm hakkas muutuma oma kvaliteedi ja suuruse poolest 19. sajandi majandusliku tõusu lainel. Rahvariiete juures oli lubatud kasutada tööstustooteid, näiteks naiste rõivaste juures kasutati puuvillaseid ja siidkangaid ning sametit, lisaks stiilijooni härrasrahva kultuurist. Esemeid kaunistati igas piirkonnas erinevalt, kohati olid erinevused isegi küla tasandil.

Värvirohked ja tikitud rahvariided on ungarlaste kaubamärk. Riietesse on sulandunud nii ida kui lääne rõivakultuuri aineseid. Meeste, eriti karjuste praktiline rõivastus säilitas idamaise stiili, milleks on särkide, pükste ja keepide sirge lõige. Kaunistamata keebid olid talupoegade ja karjuste argine ülerõivas 19. sajandini. Szűr tähendab paksu, vanutatud vildist valmistatud ja värvilt sageli halli keepi. Keepe hakati kaunistama Lääne-Ungaris 18. sajandi lõpust alates. Kaunistuste eeskujuks oli türgi siidtikand. Tikitud pihtkasukad, kasukad ja vestid kuulusid talupoegade rõivastusse. Aadlike keebid võisid olla kaunistatud lillemustriliste kangastikanditega. Rohkete kaunistustega keebil oli sümboolne tähendus. Noormees võis kosja minna alles siis, kui ta oli hankinud endale kallihinnalise keebi. See oli peigmehel seljas ka laulatusel. Alates 1880. aastatest loobusid talupojad keebi kasutamisest. Keep muutus eeskätt karjuste ametirõivaks ja püsis sellena II maailmasõjani. Aadlikud kandsid keepi 19. sajandi keskel, demonstreerimaks rahvuslikku meelsust ja osutamaks oma poolehoidu talupoegadele.

Talunaiste rõivastus on järginud Lääne-Euroopa moejoone muudatusi. Vestide, jakkide ja seelikute lõiked on olnud samad mis mõisaprouadel. Lihtrahvaski hakkas alates 18. sajandi algusest kasutama Viinist toodud kalleid kangaid. Rahvariided väljendasid selle kandja vanust, perekonnaseisu, kodukohta, usulist kuuluvust ja jõukust. Vanusega muutusid naiste peakatete kuju ja värv.

Rahvarõivad erinesid paikkonniti. Naiste puhul eristatakse kolme suuremat rühma. Arhailisem rõivas koosnes pikkseelikust ühes alusseelikuga, käiseist ning liistikust, neidude ja naiste peakatted erinesid lausa silmatorkavalt, jalas kanti punaseid või musti saapaid või lihtsalt ummiskingi (peamiselt Transilvaania Kalotaszegi piirkonnas). Teise rõivatüübi eripära oli mitu ülestikust alusseelikut pealisseeliku all, lühikesed avara kaelusega käised liistiku ning narmasservalise sõbaga, erakordselt mitmekesised abielunaiste peakatted (teatud alad Põhja- ja Lõuna-Ungaris). Kolmas variant koosneb seelikust ja pihtkuuest või jakist, millele talviti lisandusid poolkasukas ja suurrätt (Alföldi tasandik ja linnad).

Talunaistel oli 4–5 argirõivast ja mitmeid, isegi kümneid pidurõivaid, tavaliselt kuni 20. Need olid 14.–15. eluaastaks valmis ja hiljem elu jooksul naised juurde enam ei õmmelnud.

Kirde-Ungari matyó-rõivastus on näide talupoegade eneseteadvuse tõusust ja samas ka majanduslikust edenemisest. Kunagisest lihtsa ja tagasihoidliku riietus- ja sisustuskultuuriga paikkonnast sai 19. sajandi lõpul paari aastakümne jooksul värvirikka rahvakultuuriga kant. Matyó-naise rõivastusse kuulus kellukakujuline pikk seelik, lühike jakk kõrgete õlakutega ja narmastega ääristatud peakate. Mehe riietus koosnes pikkade, üsna laiade varrukatega särgist, särgi varrukaääred ja rinnaesine ning põll olid tikandiga kaunistatud.

20. sajandi keskel muutus kultuur vähem traditsiooniliseks: riietumisstiil hakkas järgima rahvusvahelisi lõikeid, traditsiooniline talupojariietus asendus teksadega. Tänapäeval on Ungaris veel siin-seal võimalik näha rahvariideis külaelanikke, näiteks põhjapoolsetes külades ja Doonau-taguses regioonis, kuid see piirdub enamasti vanade inimeste või nendega, kes teadlikult taaselustavad traditsiooniliste riiete kandmist mitmesuguste pidulike ürituste raames. Traditsioonid on tugevamad ungarlaste seas, kes elavad väljaspool riigi piire.

Usk

970. aastal Ungari suurvürstiks saanud Géza lasi ennast ristida ja asus ungarlasi kristlikku suunda pöörama. Pärast ristiusu vastuvõtmist (1000) ja Ungari Kuningriigi väljakuulutamist (kuningaks sai Géza poeg István) kohanes iidne ungari usund uue usuga (rahvausundis on sellest säilinud teatavaid märke tänaseni), osalt aga kadus jäljetult. Üht-teist on säilitanud muistendi- ja muinasjutupärand, samuti arheoloogiline aines. Võimalik on arvesse võtta ka meie keelesugulaste pärimusi: jumalate asupaik on taevas, inimeste oma maa peal, keskel on aga taevani tõusev ilmapuu, mis ühendab taevast ja maist maailma. Hing elab edasi ka pärast surma, seega tuleb koolnut varustada sealilma tarvis kõige vajalikuga. Seepärast maeti koos surnuga ka tema rõivad, tarbeesemed, koos sõjamehega ka tema relvad ja hobune (täpsemalt vaid selle kolp ja sääreluud ning nahk). Sealilmaga hoidis sidet lovesse langev teadmamees – šamaan. Iseloomulik usuakt oli loomaohver ja pühade ohverduspaikade väljakujunemine.

Praegu on 70% elanikkonnast rooma katoliku usku (enamik neist elab riigi lääne- ja põhjapiirkondades), 20% kalviniste (peamiselt riigi idaosas), 5% evangeelseid luterlasi, 0,5% juudi ja 4,5% muud usku (kreeka katoliku, kreeka ortodoksi jm). Dunántúli põhjaosas asuv iidne linn Esztergom on ungari katoliikluse keskus ja kõrgeima kirikupea residents.

Keel

Ungari keel (magyar nyelv) on Ungari Vabariigi ametlik keel, mida räägib suurem osa Ungari elanikkonnast (98,5%). Seda kõneleb üle 14 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, endises Jugoslaavias, aga ka Lääne-Euroopas, samuti Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, vähe­mal määral Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Ungari keel on maailmas keelte kõnelejate arvu poolest u 40. kohal, Euroopa keelte hulgas 12. kohal.

Ungari keel on üks väheseid Euroopa keeli, mis ei kuulu indo-euroopa keeleperesse, vaid kuulub koos mansi ja handi keelega uurali keelkonna soome-ugri keeleharru.

Ungari keele­tüübile sarnanevad kõige rohkem üldiselt soome-ugri (uurali) ning turgi keelkonna keeled. Ungari keelele on iseloomulik rõhk esimesel silbil ja vokaal­harmoonia, lisaks vokaali­de pikkuse ja rõhu sõl­tu­matus teineteisest. Ungari keeles esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid. Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Ungari kee­les ei ole grammatilist sugu, artikkel ja atribuut ei käändu. Ungari sõnad on afiksite kuhjumise tõttu tihti väga pikad. Vähe on aga verbiaegu.

Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud „pühadest” keeltest – heebrea, kreeka ja ladina keelest. Veel tänapäevalgi leidub poolehoidjaid ungari-sumeri keelesuguluse teoorial, mis põhineb mõnede sõnade kõlalisel sarnasusel.

Mõtte soome-ugri keelesugulusest sõnastas esmakordselt Hamburgi arst Martin Fogel 1669. a. 1768–69 suundus rühm astronoome Norra põhjapoolseimale saarele Vardöle päikesevarjutust uurima, teiste hulgas ungarlane János Sajnovics. Ta õppis selgeks lapi keele ja tegi ülestähendusi. Naasnud 1770 Kopenhagenisse, kirjutas ta ladinakeelse teose Demonstratio. Idioma Ungarorum et Lapponum idem esse (Tõestus, et ungari ja lapi keel on samalaadsed).

Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat.

Soome-ugri keeleteaduse esimeseks proovikiviks sai teadusloos nn ugri-türgi sõja nime all tuntud vaidlus 1870.–80. aastatel. Türgi-teooria pooldajate eesotsas seisis Ármin Vámbéry, soome-ugri poolt kaitses József Budenz.

1843–46 leidis keelemees Antal Reguly Venemaal soome-ugri rahvaste keele- ja etnograafilist ainest kogudes Siberist väikese handi ja mansi rahvakillu. Lisaks keelelisele sarnasusele räägivad nad ungarlastega samu müüte maailma loomisest, valgest hobusest ja imepõdrast.

Ungari sõnavara baaskiht on ürgne, s.o uurali, soome-ugri või ugri pärit­­olu. Sellised on põhilisi tegevusi väljendavad verbid, kehaosade nimetused, elava ja elutu looduse ob­jek­tid ja nähtused, ruumis ja ajas orienteerumist märkivad sõnad, lisaks arvsõnad ja asesõnad (kéz ‘käsi’, szem ‘silm’, vér ‘veri’, szarv ‘sarv’, hal ‘kala’, ad ‘andma’, négy ‘neli’). Ka grammatilise süsteemi alused pärinevad sellest pe­­rioodist, mida on tavaks nimetada eelungari perioodiks.

Kee­­le­ajaloolased nimetavad ungari keele iseseisva eksisteerimise esi­mest, kuni maaletulekuni kestnud perioodi algungari perioodiks. Sel pe­rioo­dil toimusid kõige radikaalsemad muutused ungari keele hää­li­ku­süs­tee­mis. Maaletulekueelses sõnavaras on väga vanu iraani ele­men­­te, aga intensiivsemale keelelisele mõjule viitavad rändamiste pe­rioodi turgi algupära sõnad.

Järgmist keeleajaloolist perioodi, vanaungari perioodi, dateeri­takse maa­­le­tulekust kuni 1526. aastani. Selle perioodi algusesse langeb ka riigi rajamine kuningas István Püha poolt, ristiusu vastuvõtmine ja kir­­ja­keele sünd. Paikseks jäänud ungarlased tõid endaga kirjatundmise juba kaasa. Paralleelselt ladina kirjaga eksisteeris türgi päritolu ruunikiri, mida kirjutati paremalt vasakule. Säilinud ruunikirjad pärinevad 15.–16. sajandist, neid tuntakse tänapäeval seekelite (székely) ruunikirja nime all. Ungari keele esimesi ülestähendusi leidub 9. ja 10. sajandil Bütsantsi allikais. Sellest perioodist pärineb Tihanyi abtkonna asutamiskiri (1055); milles esineb 58 ungarikeelset sõna. Aastast 1192–95 pärinev Halotti Beszéd és Könyörgés (Hauakõne ja palve) on vanim ungari ja ühtlasi soome-ugri keelte kirjalik tekst. Esimene säilinud ungarikeelne luule­tus Óma­gyar Mária Siralom (Vanaungari Maarja-itk) on kirjutatud 14. sajandi alguses.

Kõige olulisemad keelelised mõjutused sel perioo­dil tulid slaavi keel­test. Árpádite dü­nastia valitsemise ajal tugevnes kirikliku ladina keele mõju, mitmed laensõnad jõudsid rahvakeelde. Keskajal võime arvestada juba ka saksa mõjuga.

Vanaungari perioodi hilisemast ajast pärinevad esimesed käsitsi kir­ju­ta­tud ungarikeelsed koodeksid. Sel ajal kujunes välja ungari keele tänapäevane il­me.

Mohácsi kaotusest (1526) kuni 18. sajandi sajandi lõpuni kestnud pe­rioodi nimetatakse keskungari pe­rioodiks. Keskungari keelekuju ei erine ei häälikuliselt ega morfoloogiliselt enam olu­liselt tänapäeva ungari keelest. Sel perioodil tugevnes saksa keele mõju, siia langeb piib­litõlke ilmumine ja koos sellega ungari kirjakeele regionaalsete keskuste tek­kimine.

18. sajandi lõpp tä­histab uusungari perioodi algust. 1830. aastail sai ungari keel seadusandluse keeleks, vahetades välja senise riigikeele – ladina keele. Selle perioodi kõige märkimisväärsem kee­­leline sündmus oli keeleuuendus, millele aitasid kaasa mitmed tuntud kirjanikud-luuletajad. Sündis ühtne ungari kirjakeel. Kui­gi keele­uuenduse erinevatel perioodidel püüti võõrsõnade sis­sevoolu tagasi tõrjuda, võib tänapäeva ungari keelest leida rohkesti uuemaid rahvusvahelisi ränd­sõnu (rádió ‘raadio’, tévé ‘televiisor’).

Kirjakeele kõrval elas edasi ja rikastus ungari rahvakeel ja rahvaluule. Ungari keele murded eksisteerivad ka tänapäeval (eristatakse kaheksa murdeala), kuid need erinevad üksteisest ja kir­ja­kee­lest vähem kui 1920. aasta Trianoni rahu tagajärjel piiride taha jäänud un­gari murded. Kõige olulisemad murdeerinevused on foneetilised.

Kliima

 

Kékes, 1014 m

Ungaris valitseb mandriline paraskliima.Talved on külmad, pilvised ja niisked. Suved on soojad. Isoleeritud asendi tõttu mägede vahel on põuad sagedased.Aasta keskmine temperatuur on 9,7 °C. Jaanuaris on kogu riigis temperatuurid alla nulli. Juulis ületavad tasandikel keskmised temperatuurid 20 °C.

Pealinnas Budapestis, mis asub riigi keskosas, on jaanuari keskmine temperatuur –0,6 °C ja juuli keskmine temperatuur 22,2 °C ning aasta keskmine sademete hulk 635 mm.

 

Pinnamood ja veekogud

Pinnamood

Ungari maastik koosneb põhiliselt tasastest kuni lainelistest tasandikest. Suure osa Ungarist moodustab Alföld.

Loode-Ungaris lahutab madalate küngaste ahelik Alföldit Kisalföldist.

Edela-Ungaris on Dunántúli mäed. Läänepiiri ääres on väike osa Alpidest.

Riigi põhjaosas Slovakkia piiri ääres on künkad ja madalad mäed. Kõrgeim punkt on Kékes (1014 või 1015 m üle merepinna) Mátra mägedes.

Veekogud

Doonau jõgi (Duna), mis voolab Ungari territooriumil 410 km pikkuselt, jaotab Ungari kaheks osaks. Suured jõed on veel Tisza, mis voolab 580 km pikkuselt Ungari kirdenurgast lõunasse, ja Drava (Dráva).

Ungari lääneosas asub 70 km pikkune väga madal Balatoni järv. Tisza jõel asub paisjärv (Tisza-tó).

Ungarlased

Ungarlaste enesenimetus on magyar, madjar. Ungari Vabariik asub Kesk- Euroopas, naaberriikideks Slovakkia, Rumeenia, Horvaatia, Ukraina, Austria. Ungarlased on suurima rahvaarvuga soome-ugri rahvas – 14,5 miljonit inimest. Pealinn Budapest. Ligi 3,5 miljonit ungarlast elab vähemusrahvusena naaberriikides (Rumeenia, Slovakkia, Ukraina, Serbia, Horvaatia jt). Ungari kogemus näitab, et soodsais oludes võib soome-ugri keelt kõnelev rahvas kasvada mitmemiljoniliseks. Ungarlased moodustades Ungari kuningriigi (1000) sulandasid oma rahvuse hulka Doonau madalikul elanud mitmeid germaani ja slaavi hõime. Ajalooliselt oli madjarite hõim küllalt sõjakas, nende rüüsteretked Kesk-ja Lääne- Euroopasse lõppesid 11. sajandi algul, kui ungari esimene kuningas István I (1001. aastal) katoliku usku astus. Elanike peamiseks tegevusalaks sai põllundus. Ungari keele lähimad sugulaskeeled uurali keelte ugri grupis on handi ja mansi keel. Keelesuguluse tõttu on ungarlaste peamine huviobjekt Handi-Mansimaa.

Asulad ja ehitised

Ungarlastest enamik elas juba 10. sajandil püsivates asulates, välja on kaevatud ka nende külade jälgi. Ungarlastel oli nii osalt maasse kaevatud maju kui ka ümaraid jurtasid.

Tolleaegsed külad olid väikesed (keskmiselt 50–100 elanikku) ja paiknesid lähestikku (mõnikord 1–2 km vahedega). Esimese kuninga Istváni (1000–1038) käsul tuli iga kümne küla kohta ehitada kirik, mille preestrit varustasid külaelanikud. Enamik esimesi kirikuid olid kiiruga kokkuklopsitud puuehitised, mis on hävinud. Pärast suurt mongolite vallutusretke (1241–1242) algas ülesehitustöö: ehitati üles mahalõhutud linnad, külad, kloostrid, kirikud. Need tehti nüüd kivist, ilusamad ja suuremad kui enne. Üksteise järel kerkisid mägilinnused, ka linnad ümbriseti müüriga. Keskaegsed Ungari linnad ei suutnud võistelda rahvaarvu poolest teiste metropolidega. Ka majad ei olnud suurlinlikud, st mitmekordsed, vaid enamasti ühe- ja kahekordsed. Tänavad olid aga keskaja kohta laiad, krundid suhteliselt suured ja ruumi jagus ka haljasaladele. Ungari ridaküla tüüpi külad asusid künkal, kiriku ümbruses, teede ristumiskohas.

Ungari rahvalikku ehituskunsti on mõjutanud ökoloogilised tingimused: Lääne- ja Põhja-Ungari metsaaladel kasutati puitu ja tellist, tasandikel tellist ja savi või saviplonni. Katus oli kas pilliroo-, õlg- või sindelkatus. 19. sajandi algul elati veel tares, mis toimis ühtlasi ka köögina.

Enamik Ungari maamajadest olid 19. sajandil ühekorruselised ehitised, kus ruumid ehitati üksteise kõrvale. Majad olid nii seest kui väljast valgeks lubjatud. Sageli ehitati maja ette võlvitud tugipostidega verandad (tornác). Majad olid otsaseinaga tänava poole, sissekäik ühe külje peal. Majja sisenemisel oli esimene ruum eeskoda, mille tagaosas oli köök. Elutuba oli tänava pool, toas oli mesipuusarnane savi- või kahhelahi; teisel pool asus sahver. Kõikide ruumide uksed avanesid eeskotta. 19. sajandi lõpul ehitasid jõukamad talupojad täiendava „puhta toa” (tiszta szoba), mida kasutati ainult pidupäevadel ja mis tegelikult oli pere jõukusesümbol. Selles ei tehtud ühtegi tööd, keegi isegi ei maganud seal kunagi. See ruum järgis arhailist sisustust, kus laud koos kahe pika pingiga on asetatud ahju vastas olevasse nurka. Tuba oli rikkalikult kaunistatud nikerdatud ja maalitud mööbliga, seinal rippusid glasuurkeraamika (veinikannud ja taldrikud), kodukootud ja tikitud seinakatted ning voodid olid kaunistatud sulgtekkide ja paljude patjadega.

Riidekapid ilmusid üldiselt hiljem linliku sisustuse osana. Pehmest puidust valmistatud maalitud lillemotiividega mööbli hulka kuulusid ka veimevakk – „tulbikirst” (tulipánláda), seinakapid ja pingid. Hiljem kadus rikkalikult kaunistatud värvikas talupojavarustus, majapidamissisustus võttis lihtsama ja linlikuma väljanägemise.

Suurim klassikalise ungari rahvakunsti kollektsioon asub Budapesti Etnograafiamuuseumis. Vabaõhumuuseumid tuletavad meelde traditsioonilist talupoegade elu. Szentendre lähedal asuv püsinäitus mikroküladega kujutab Ungari peamisi etnograafilisi regioone koos täielikult möbleeritud majade, taluhoonete ja külakirikutega.