Ungari keel (magyar nyelv) on Ungari Vabariigi ametlik keel, mida räägib suurem osa Ungari elanikkonnast (98,5%). Seda kõneleb üle 14 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, endises Jugoslaavias, aga ka Lääne-Euroopas, samuti Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, vähemal määral Austraalias ja Lõuna-Ameerikas. Ungari keel on maailmas keelte kõnelejate arvu poolest u 40. kohal, Euroopa keelte hulgas 12. kohal.
Ungari keel on üks väheseid Euroopa keeli, mis ei kuulu indo-euroopa keeleperesse, vaid kuulub koos mansi ja handi keelega uurali keelkonna soome-ugri keeleharru.
Ungari keeletüübile sarnanevad kõige rohkem üldiselt soome-ugri (uurali) ning turgi keelkonna keeled. Ungari keelele on iseloomulik rõhk esimesel silbil ja vokaalharmoonia, lisaks vokaalide pikkuse ja rõhu sõltumatus teineteisest. Ungari keeles esinevad helilised konsonandid, puuduvad aga diftongid. Tüpoloogiliselt kuulub ungari keel aglutineeruvate keelte hulka. Ungari keeles ei ole grammatilist sugu, artikkel ja atribuut ei käändu. Ungari sõnad on afiksite kuhjumise tõttu tihti väga pikad. Vähe on aga verbiaegu.
Kulus hulk aega, enne kui ungari keele soome-ugri päritolu osutus teaduslikult tõestatuks. Enne seda oli ungari keele päritolu Piiblist mõjustatuna otsitud „pühadest” keeltest – heebrea, kreeka ja ladina keelest. Veel tänapäevalgi leidub poolehoidjaid ungari-sumeri keelesuguluse teoorial, mis põhineb mõnede sõnade kõlalisel sarnasusel.
Mõtte soome-ugri keelesugulusest sõnastas esmakordselt Hamburgi arst Martin Fogel 1669. a. 1768–69 suundus rühm astronoome Norra põhjapoolseimale saarele Vardöle päikesevarjutust uurima, teiste hulgas ungarlane János Sajnovics. Ta õppis selgeks lapi keele ja tegi ülestähendusi. Naasnud 1770 Kopenhagenisse, kirjutas ta ladinakeelse teose Demonstratio. Idioma Ungarorum et Lapponum idem esse (Tõestus, et ungari ja lapi keel on samalaadsed).
Sámuel Gyarmathy tõestas ungari keele soome-ugri päritolu 1799, võrreldes omavahel juba mitme soome-ugri keele sõnavara ja grammatikat.
Soome-ugri keeleteaduse esimeseks proovikiviks sai teadusloos nn ugri-türgi sõja nime all tuntud vaidlus 1870.–80. aastatel. Türgi-teooria pooldajate eesotsas seisis Ármin Vámbéry, soome-ugri poolt kaitses József Budenz.
1843–46 leidis keelemees Antal Reguly Venemaal soome-ugri rahvaste keele- ja etnograafilist ainest kogudes Siberist väikese handi ja mansi rahvakillu. Lisaks keelelisele sarnasusele räägivad nad ungarlastega samu müüte maailma loomisest, valgest hobusest ja imepõdrast.
Ungari sõnavara baaskiht on ürgne, s.o uurali, soome-ugri või ugri päritolu. Sellised on põhilisi tegevusi väljendavad verbid, kehaosade nimetused, elava ja elutu looduse objektid ja nähtused, ruumis ja ajas orienteerumist märkivad sõnad, lisaks arvsõnad ja asesõnad (kéz ‘käsi’, szem ‘silm’, vér ‘veri’, szarv ‘sarv’, hal ‘kala’, ad ‘andma’, négy ‘neli’). Ka grammatilise süsteemi alused pärinevad sellest perioodist, mida on tavaks nimetada eelungari perioodiks.
Keeleajaloolased nimetavad ungari keele iseseisva eksisteerimise esimest, kuni maaletulekuni kestnud perioodi algungari perioodiks. Sel perioodil toimusid kõige radikaalsemad muutused ungari keele häälikusüsteemis. Maaletulekueelses sõnavaras on väga vanu iraani elemente, aga intensiivsemale keelelisele mõjule viitavad rändamiste perioodi turgi algupära sõnad.
Järgmist keeleajaloolist perioodi, vanaungari perioodi, dateeritakse maaletulekust kuni 1526. aastani. Selle perioodi algusesse langeb ka riigi rajamine kuningas István Püha poolt, ristiusu vastuvõtmine ja kirjakeele sünd. Paikseks jäänud ungarlased tõid endaga kirjatundmise juba kaasa. Paralleelselt ladina kirjaga eksisteeris türgi päritolu ruunikiri, mida kirjutati paremalt vasakule. Säilinud ruunikirjad pärinevad 15.–16. sajandist, neid tuntakse tänapäeval seekelite (székely) ruunikirja nime all. Ungari keele esimesi ülestähendusi leidub 9. ja 10. sajandil Bütsantsi allikais. Sellest perioodist pärineb Tihanyi abtkonna asutamiskiri (1055); milles esineb 58 ungarikeelset sõna. Aastast 1192–95 pärinev Halotti Beszéd és Könyörgés (Hauakõne ja palve) on vanim ungari ja ühtlasi soome-ugri keelte kirjalik tekst. Esimene säilinud ungarikeelne luuletus Ómagyar Mária Siralom (Vanaungari Maarja-itk) on kirjutatud 14. sajandi alguses.
Kõige olulisemad keelelised mõjutused sel perioodil tulid slaavi keeltest. Árpádite dünastia valitsemise ajal tugevnes kirikliku ladina keele mõju, mitmed laensõnad jõudsid rahvakeelde. Keskajal võime arvestada juba ka saksa mõjuga.
Vanaungari perioodi hilisemast ajast pärinevad esimesed käsitsi kirjutatud ungarikeelsed koodeksid. Sel ajal kujunes välja ungari keele tänapäevane ilme.
Mohácsi kaotusest (1526) kuni 18. sajandi sajandi lõpuni kestnud perioodi nimetatakse keskungari perioodiks. Keskungari keelekuju ei erine ei häälikuliselt ega morfoloogiliselt enam oluliselt tänapäeva ungari keelest. Sel perioodil tugevnes saksa keele mõju, siia langeb piiblitõlke ilmumine ja koos sellega ungari kirjakeele regionaalsete keskuste tekkimine.
18. sajandi lõpp tähistab uusungari perioodi algust. 1830. aastail sai ungari keel seadusandluse keeleks, vahetades välja senise riigikeele – ladina keele. Selle perioodi kõige märkimisväärsem keeleline sündmus oli keeleuuendus, millele aitasid kaasa mitmed tuntud kirjanikud-luuletajad. Sündis ühtne ungari kirjakeel. Kuigi keeleuuenduse erinevatel perioodidel püüti võõrsõnade sissevoolu tagasi tõrjuda, võib tänapäeva ungari keelest leida rohkesti uuemaid rahvusvahelisi rändsõnu (rádió ‘raadio’, tévé ‘televiisor’).
Kirjakeele kõrval elas edasi ja rikastus ungari rahvakeel ja rahvaluule. Ungari keele murded eksisteerivad ka tänapäeval (eristatakse kaheksa murdeala), kuid need erinevad üksteisest ja kirjakeelest vähem kui 1920. aasta Trianoni rahu tagajärjel piiride taha jäänud ungari murded. Kõige olulisemad murdeerinevused on foneetilised.